Kohe haridustee algusest peale on eelkool kõigile vabalt kättesaadav. Veelgi enam, kohalikel omavalitsustel on kohustus tagada lasteaiakoht üle pooleteise aasta vanustele lastele, kui riiklik vanemahüvitis lõpeb.
„Ligikaudu 94% Eesti nelja- kuni kuueaastastest lastest käib lasteaias,“ ütles Eesti haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Maie Kitsing, kes on spetsialiseerunud haridusjuhtimisele ja õpetajapoliitikale.
„Lasteaedadel on suur roll, kui me räägime Eestis hariduslikust võrdsusest, sest lasteaed on laste jaoks esimene koht, kus nad saavad võrdsetel alustel oma huvisid ja võimeid toidetada. Midagi ei jää sotsiaalmajandusliku seisundi või pere väärtushinnangute tõttu tegemata,“ märkis Kitsing.
Haridus- ja noorsooameti Pärnumaa Rajaleidja keskuse juhataja Lea Mardik lisas, et lasteaias pannakse alus tähtede ja numbrite tundmisele, nende lugemisele ja arvutamisele.
Teiseks, seitsmeaastaselt käivad lapsed tavakoolis. Kitsing ütles, et ka koolides mängivad olulist rolli sotsiaalpoliitilised otsused, kui räägime hariduse kättesaadavuse tasemest. „Kujutage ette, et te õpite matemaatikat, kui te olete näljas. Ei saa! Hommikune teravilja ja soe söök lõunaks; need täidavad elementaarseid vajadusi, et üldse õppimiseks valmis olla,“ märkis Kitsing.
Ta lisas, et enne õppimisele enesele keskendumist peab olema suurem ring tegureid - tasuta transport kooli ja tagasi, tasuta toit koolis, esmane arstiabi koolis, subsideeritud huviharidus ja kohalike omavalitsuste toetus abivajajatele.
Lisaks ligipääsetavusele tõi Kitsing välja tugistruktuuri ja kohanemisvõimelise korraldusliku poole. „Kõik sõltub sellest, mida võrrelda. Võrreldes muu maailmaga lähevad Eestis asjad väga hästi. Aga kuigi me teame, milline on siinne olukord, töötame muidugi iga päev selle nimel, et seda paremaks muuta,“ ütles ta.
Näiteks puuduvad Eesti koolides tugispetsialistid, nt logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid, sotsiaalpedagoogid jne. „Kõiki neid inimesi ei ole meil kõigis koolides, aga meil on neid palju rohkem kui mõnes kohas mujal maailmas,“ ütles Kitsing.
Selles valdkonnas aitavad lasteaedu ja koole välja Rajaleidja võrgustikukeskused igas Eesti maakonnas. „Me aitame nõustada ja toita lapsi ja neid ümbritsevaid inimesi,“ selgitas Lea Mardik. „Meil on erinevad spetsialistid, kes töötavad meeskonnatööna ja saame anda tagasisidet, kuidas aidata igal lapsel saavutada oma isiklikke parimaid tulemusi ning kuidas ta saaks kõige rohkem areneda. Meie põhimõte on aidata võimalikult kiiresti.“
Igal aastal nõustatakse umbes 3,6% kõigist kahe- kuni 18-aastastest lastest (neist umbes 8500) ja umbes 17 000 täiskasvanut seoses laste erivajadustega.
Eesti hariduslik tugisüsteem on kahetasandiline: koolides osutatakse õpilastele tugiteenuseid (nt logopeediline abi, psühholoogiline tugi jne) igapäevaselt või iganädalaselt. Kui koolipõhisest toetusest ei piisa lapse toetamiseks, võivad vanemad ja õpetajad tulla Rajaleidja juurde, et saada põhjalikke hinnanguid ja konkreetseid hariduslikke soovitusi. Rajaleidja keskused aitavad ka siis, kui haridusasutuses ei ole sel ajal vajalikke spetsialiste.
Võib väita, et spetsialistid peavad olema iga päev koolis, et teada kõiki asjaolusid, või et piisab, kui nad on lähedal ja saavad sekkuda, kui ja kus vaja. Mardik tõi välja mõned eelised, kui spetsialistid kogunevad maakonnakeskusesse: „Spetsialistid saavad olla sõltumatud, ei ole eetiliselt seotud juhi ja alluva suhetega, mis tähendab, et nad saavad täielikult keskenduda oma rollile aidata ja neil on oma tugisüsteem, et vältida läbipõlemist.“
Lisaks on nende keskuste kaudu lihtsam jõuda kõigi lasteni, kes abi vajaksid. Näiteks Kihnu on väike saar Edela-Eestis, Pärnu lahes. Sõit Pärnust Kihnusse kestab paar tundi kummaski suunas. Kui tuul on palju tugevam, võib see võtta rohkem aega või isegi ära jääda. Rajaleidja katsetab nüüd digitaalset nõustamist, et tagada võimalikult kvaliteetne teenus ka Kihnu lastele. Seega ei saa geograafiline asukoht olla takistuseks parima professionaalse abi saamisel.
SEN (st „hariduslike erivajadustega“) õpilaste puhul saab õppesüsteemi kohandada nii, et neid saaks toetada tavakoolis. Lisaks tugispetsialistide kättesaadavusele on võimalik saada lihtsustatud riiklik õppekava või hariduskava, õppida väiksemates klassides, saada täiendavat õppe- ja rehabilitatsioonitoetust, näiteks muusikateraapiat.
Hiljutised PISA-andmed (ülemaailmne uuring 15-aastaste õpilaste võimete kohta matemaatikas, lugemises ja loodusteadustes) näitavad, et Eesti on teinud märkimisväärseid edusamme õpilaste sotsiaalmajandusliku tausta ja nende juurdepääsu kvaliteetsele haridusele vahelise lõhe vähendamisel. Siiski tõi Maie Kitsing välja mõned probleemid: „Me näeme, et nii poiste kui ka vene õppekeelega koolide õpilaste arengukeskkond vajab julgustamist.“
Kitsing ütles, et esimesed sammud olukorra parandamiseks on juba tehtud. „Me oleme erinevustest teadlikud, oleme seda valjusti välja öelnud, õpetajad on saanud infot ja uurinud oma meetodeid ning meil on arutelud teadlastega,“ selgitas ta.
Kitsing lisas, et küsimus on selles, kuidas uut õpikäsitusviisi siis õpetamises ja õppimises endas rakendada. Ta tõi näiteid küsimuste kohta, mis vajavad vastuseid, nt „Kuidas saab õpetaja kohandada õpetamist vastavalt õpilase eripärale? Kuidas õnnestub ennast juhtida? Milline on õhkkond koolis? Kas see toetab või kurnab?“
Kuid mis tulemused ka näitavad, ja mis on tähelepanuväärne, on see, et Eestis on füüsiline õpikeskkond võrdne linnades ja maal. Ühelt poolt nõuab seda seadusandlus, teiselt poolt leiavad särasilmsed inimesed alati viisi heade tingimuste saavutamiseks. Üks selline positiivne näide on Mõniste kool.
Suuremates linnades on palju erinevaid huvikoole, kus lapsed saavad käia vastavalt oma huvidele. Maal kohtuvad huviringid enamasti koolide juures.
Mõniste kooli direktor Maarika Niidumaa ütles, et neil on viimastel aastatel olnud 10-15 erinevat huviringi. Kagu-Eestis Võrumaal asuv kool pakub oma õpilastele võimalust osaleda erinevates rühmades, alates tantsupeost kuni puutööni ja alates floorballist kuni robootikani.
Niidumaa märkis, et maapiirkonna koolid ja kohalikud omavalitsused on teinud palju tööd, et luua lastele ja noortele selliseid võimalusi, ükskõik kui väikeses külas nad ka ei elaks. „Vahel öeldakse, et haridus on kallis, aga ma arvan, et kui vaadata suuremat pilti, siis isegi kui üks laps käib rühmas ja leiab endale hobi, siis on see raha hästi kulutatud. Lapsed ja noored vajavad hobisid, et nad saaksid vältida halbu harjumusi,“ lisas ta.
Lisaks, kui lapsel on juurdepääs algtasemel huviharidusele, võib ta leida midagi, mida ta tõesti armastab ja milles ta on andekas. Niidumaa tõi näite tantsust: „Mõned tantsuhuvilised lapsed hakkasid käima trennis Võru linnas, mis on Mõnistest 40 kilomeetri kaugusel. Üks neist on jõudnud maailmameistrivõistlustele!“
Niidumaa ütles ka, et väga sageli oli huviharidus samade eesmärkidega kui riiklik õppekava. Ta tõi näiteks „Kodutütred ja noorkotkad“, kelle tegevus on hea sotsiaalsete oskuste ja isamaalise kasvatuse jaoks - samad kriteeriumid, mis on nimetatud õppekavas.
Tänu riigi ja kohalike omavalitsuste toetusele saavad huviringid olla õpilastele tasuta. „On äärmiselt oluline, et lastel oleksid võrdsed võimalused, sõltumata perede võimalustest ja väärtushinnangutest,“ rõhutas Niidumaa. Ja seetõttu käivad kõik Mõniste kooli õpilased vähemalt korra oma õpingute ajal balletis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et hariduslik võrdsus Eestis kujuneb komplekssest lähenemisest; sotsiaalne toetus peredele, õpilase erivajadusi toetav väljakutset pakkuv õpikeskkond ja kõigile lastele võimaldatud huviharidus, millest ükski ei sõltu perekonna materiaalsest jõukusest.
