Rootsi doktorantide uuring on näidanud, kui suurt kahju võib doktoriõpe põhjustada vaimse tervise halvenemisele. Uuring lisab usaldusväärseid andmeid aruteludele vaimse tervise kriisi kohta akadeemilises ringkonnas. Uuringud ja anekdootlikud tõendid on juba ammu näidanud, et doktorandid võivad kogeda tohutut survet avaldamise, rahastamise ja töökoha leidmise nimel julmalt konkurentsitihedas keskkonnas.
Analüüsis vaadeldi, kui sageli kirjutati Rootsi doktorantidele välja psühhiaatrilisi ravimeid ja hospitaliseeriti neid vaimse tervise probleemide tõttu. Selgus, et mida kauem nad keskmiselt doktoriõpinguid tegid, seda rohkem oli neil vaja selliseid teenuseid kasutada. Viiendaks õppeaastaks oli tõenäosus, et doktorandid vajasid vaimse tervise ravimeid, suurenenud 40% võrreldes õppimisele eelneva aastaga (vt „Doktoriõppe surve“).
Uuring näitab, et psühholoogilise tervise probleemid on „süsteemsed ja on aastakümneid vaevanud akadeemilisi ringkondi“, ütleb Wendy Ingram, Florida osariigis Bradentonis asuva ülemaailmse mittetulundusühingu Dragonfly Mental Health asutaja. „Väga vähesed uuringud on vaadelnud vaimse tervise objektiivseid mõõdikuid,“ ütleb Ingram.
Kasutades Rootsi haldusdokumente aastatel 2006-17, jälgisid autorid rohkem kui 20 000 doktoranti enne ja pärast nende programmide alustamist. See võimaldas meeskonnal hinnata doktoriõppe otsest mõju üliõpilaste vaimsele tervisele, ütleb Eva Ranehill, Rootsi Göteborgi ülikooli käitumisökonomist ja uuringu kaasautor. Esietendus, mis ei ole veel eksperdihinnanguga, avaldati serveris SSRN.
Teadlased võrdlesid doktorantide, magistrikraadiga inimeste ja üldrahvastiku valimi vaimse tervise teenuste kasutamise määra. Enne doktoriõppe alustamist kasutasid üliõpilased ja magistrikraadiga inimesed neid teenuseid sarnaselt. Psühhiaatriliste ravimite, näiteks antidepressantide ja rahustite kasutamine kasvas aga doktorantide seas aasta-aastalt õpingute ajal. See saavutas haripunkti neljandal ja viiendal aastal, mis on doktoriõppe keskmine kestus enamikus riikides, ning langes seejärel kuuendal ja seitsmendal aastal.
Kõige suurem risk saada doktoriõppe ajal psühhiaatrilisi ravimeid oli naistel ja inimestel, kes olid selliseid ravimeid võtnud enne programmi alustamist.
Autorid leidsid sarnase mustri, kui nad võrdlesid doktorante 18-70-aastaste üldelanikkonna valimiga. Enne programmi alustamist kasutasid doktorandid vaimse tervise teenuseid harvemini kui üldrahvastik, kuid õpingute lõpuks oli nende määr samasugune.
Uuring tõstatab küsimuse, kas akadeemiline keskkond on intensiivsem kui teistes sektorites. Uuringud näitavad, et ärevuse ja depressiooni tase on doktorantide seas kõrgem kui elanikkonna hulgas, kuid Ranehilli sõnul on veel liiga vara teada, kas need seisundid esinevad doktorantidel sagedamini kui sarnaselt nõudlike ametitega inimestel. „Me hakkame Rootsi andmekogumi tulevases analüüsis käsitlema erinevaid vaimse tervise tulemusi erinevates töövaldkondades,“ ütleb ta.
